Kujutleme nüüd hetkeks ette, et mul oleks sülearvuti, millel kõvakettaruum hakkab vaikselt otsa saama. Üks lahendus oleks osta teine väline kõvaketas (sest esimene, mida ma kaasas kannan, on samuti täis). Teine lahendus on välja vahetada läpaka ketas. Niisiis, poodi uut ketast valima. Hankisin ka välise kettaboksi kuhu vana ketas panna.

Siinkohal nüüd vabandan, kui mõni targem Windowsispetsialist oskab tuua mõne parema võimaluse lisaks alltooduile.

 Kui mul oleks Windows, oleks mul kaks varianti. Hankida mingi kettautiliit, mis on võimeline kogu ketta sisu üks-ühele ümber kopeerima suuremale kettale (Windowsi enda copy-paste teadupärast ju osasid peidetud ja tähtsamaid faile ei kaasa). Lisaks nõuavad kloonimist oskavad kettautiliidid enamasti seda, et ma kirjutaksin nad CD-le ja käivitaksin neid sealt. Lisaks peaks kettautiliit olema võimeline ka ära tundma välist USB kettaboksi ja seal sees asuvat ketast. 

Teine variant oleks varundada kõik enda vähegi tähtsad failid, võtta vana ketas välja, panna uus sisse, paigaldada Windows, paigaldada uuesti kõik vajaminev tarkvara ja siis ka failid sinna kettale tõsta… Samuti piisavalt ebamugav ja aeganõudev.

Aga nüüd aitab ilusast teooriast, sest Windows jookseb mul ilusti virtuaalmasinas ja enamasti kasutan ma Mac OS X’i.

Kuidas käib asi Mac OS Xis. Väline kettaboks uue kettaga külge. Disk Utility lahti. Restore. Source – arvutisolev vana ketas. Destination – välises kettaboksis olev uus ketas. Kolm ja pool tundi vaba aega, kuni vanalt kettalt datat uuele kirjutatakse. Voilá. Kolm ja pool tundi hiljem võtan vana ketta läpakast välja, topin uue asemele ja arvuti käivitub uuelt kettalt, kõik failid, tarkvara jne jne on ilusti olemas ja toimib. Ainsaks muutuseks see, et nüüd on vaba kettaruumi kõvasti rohkem. Kõik see ilma ühtegi CD-d kirjutamata, ainult üks kord arvutit välja lülitades (reaalseks kettavahetuseks). 

Nüüd ei tohiks mõnda aega kettaruumiga muret olla…